Hereford

Hereford on sajanditevanune tõug, mida kasvatati algselt Lääne-Inglismaal Herefordi krahvkonnas. Üks vanimaid Suurbritannia põlistest tõugudest. Algupäraselt olid herefordid suurekasvulised veoloomad, kehakaaluga isegi üle 1400 kg. Aastal 1800 alustatud ristamise ja selektiivse aretustegevuse tulemusel saadi kaasaegse välimusega tõug. Esimene tõuraamat avati 1846. Herefordide eksporti alustati 1817ndal aastal. Herefordi tõug on levinud Austraaliast Venemaa steppideni, neid võib leida Iisraelist, Jaapanist ja kogu Euroopast. 1878 moodustati kuninganna Victoria eestkostel Herefordi Karja Ühing (Hereford Cattle Society), mis on sajandit evältel seda tõugu aretanud. Tõu laialdase leviku ja herefordi karja ühingute moodustamise tõttu paljudes maades, loodi 1951sel aastal ülemaailmne herefordi nõukogu (World Hereford Concil). Eestisse jõudsid esimesed herefordid 1978ndal aastal kui Valgevenest osteti 30 noorveist Võru sohvoosi ja Marimaalt 24 noorveist Sõrve sohvoosi. Kuni 1985nda aastani oli Eestisse toodud 646 noorveist. 1980ndatel arenes herefordi aretus jõudsalt kui koos Eesti taassünniga see hääbus. Uus ajajärk herefordide jaoks Eestis algas 1994ndal aastal, kui Soomest osteti 5 lehmmullikat. Esimesed kaks tõupulli Nero 97001 ja Otto 97002 toodi Soomest 1999ndal aastal. Viimastel aastatel on Eestisse toodud häid noorpulle Taanist, Soomest, Ungarist ja Rootsist ning võib loota, et Eestis kasvatatav hereford muutub märksa paremaks. Eestis on tõug populaarsuselt esikolmikus.

Keskmise suurusega tumepunase värvusega tõug. Pea, kaela alumine osa, kõhualune, sabaots ja reeglina ka alumised jalaosad valged. Hästi arenenud esiosa, lai pea ja jässakad jalad. Enamikel loomadel lühemapoolsed jämedad sarved, mis on suunatud allapoole. Esineb ka nudisid hereforde.

Herefordid on sõbralikud ja sõnakuulelikud hea kohanemisvõimega loomad. Head rohusööda kasutajad. Herfordi kasvatajad Eestis hindavad tõu sobivust meie tingimustes just tänu oma vastupidavusele, vähenõudlikkusele, heale söödakasutusele, kergele poegimisele ja eelkõige  oma rahulikule ja sõbralikule iseloomule. Poegimised toimivad üldjuhul kergelt, vasikate suremus väike. Ammlehmad püsivad karjas pikka aega – kuni 15 aastat. Ammlehmad on väga korralikud ja hoolitsevad emad. Puuduseks suhtelist suur rahva ladestumine noores eas, lehmade madalat piimakust ja seda, et nad ei talu niiskust. Herefordi liha on omega-3 rasvhapete rikas, mistõttu säilib liha hästi ning säilitab hästi punast värvust. Rohumaadel pidamine toodab hästi suurepärast „marmorliha“. Eestis saadud katseandmete põhjal on pooleteiseaastaste herefordide tapasaagis olnud kuni 56%.

Soome jõudluskontrolli andmetel on pullvasikate sünnimass 43 kg, lehmvasikatel 40 kg. 200-päevaselt vastavalt 267kg ja 264kg. Aastaste pullikute kehamass 492 kg, lehmikutel 389 kg. Täiskasvanud pullide kehamass 800-1000 kg, lehmadel 550-770 kg.  Tapasaagis kuni 56%.

2018 November seisuga on Eestis 7717 Herefordi ammlehma.