Belgia sinise tõu sünd sai alguse, kui 19. sajandi teisel poolel imporditi Inglismaalt Belgiasse Shorthorni tõugu pulle, et parandada kohalikku tõugu. Aastatel 1920-1950 toimus aktiivne selektiivne tõuaretus, mis kulmineerus 1960ndal aastal, mil kujunes välja topeltlihaseline uus lihaveisetõug – Belgia sinine. Sellest alates on tõugu eksporditud mitmetesse maadesse, saavutamata siiski väga suurt populaarsust. Praegu on Belgias seda tõugu veiseid 1,5 miljonit, mis on kogu maailma belgia sinise populatsioonist 98%. Eestisse osteti esimesed Belgia sinise puhtatõulised pullid 2006ndal aastal Taanist ja Belgiast. Praeguseks on meil piimalehmade ristamine belgia sinisega üsna levinud.
Keskmise suurusega, raskepärane tõug, millel esineb tihti topeltlihaselisus. Topeltlihaselisus pärandub ka edasi teiste tõugudega ristamisel. Enamik loomi varieerub värvuselt helesinise, musta ja valge kombinatsioonis. Luustik suhteliselt väike ja nõrk, kehale on iseloomulik längus tagaosa, varjatud kintsud, tugevad jalad ja suhteliselt väike pea. Üldine väljanägemine on robustne ja „terve“. Veised on nudid. Puhtatõuliste lehmikutel esineb tihti poegimisraskusi. Sagedaste poegimisraskuste tõttu kasutatakse palju keisrilõiget, ennetamaks vasikate suremust. Ristandid poegivad üldjuhul normaalselt, juhul kui emadel puudub topeltlihaselisus. Vasikatel areneb lihasus välja koheselt pärast sündi. Tapaküpsete veiste liha on rasvavaene ning lihakeha tagasaagis kõrge.
Sünnimass 44-47kg, täiskasvanud loomade mass pullide puhul 1100-1250 kg, lehmadel 850-900 kg. Tapasaagis kuni 70%.
2018 November seisuga on Eestis 307 Belgia sinise ammlehma.